Kalade kuu annab piisavalt hästi aimu minu sisemisest janulemisest spirituaalsuse ja loomingu järele. Vaimselt lennus, unistustes, juhituna kaastundlikkusest, sissepoole vaatav, polaarsuselt yin. Nii palju, kui ma ka ei üritanud seda osa endas alla suruda, siis tuli mul sellega üha rohkem silmitsi seista. See osa endas omaks võtta. “Ma olengi selliseks loodud ja sellisena täiesti piisav”, julgustan end täna. Sammun oma teed, ma tean, mida ma pean tegema, sisemine hääl on niivõrd selge. Väikese tüdrukuna võisin lõpmatuseni tähti vaadata ja isalt elu kohta pärida. Sisemine tarkus teadis juba siis, et elu on midagi enamat, kui vaid füüsiline eksisteerimine. Tajusin hästi inimesi ja saabuvaid olukordi. Kirjutamise juurde jõudsin teismelisena, kui tekkisid esimesed sügavamad tunded. Kirjutasin välja kõik, mida tundsin – see aitas, mul hästi oma emotsioonidega toime tulla. Unistasin väiksena raamatute kirjutamisest ja kirjanikutööst. Kirjutamine on midagi, mis tuleb hingest. Kergusega lähen loodavasse energiasse ja kaotan ajataju. Lugematul hulgal täis sodituid märkmikke ja päevikuid, armastuskirju, tervise teemalisi analüüsimisi, astroloogiat, inimsuhteid ja isiksuse erinevaid tahke. See kõik on minu jaoks nii põnev maailm! Sõna peab olema lihtne ja arusaadav, sujuvalt loetav, nii et ei tekiks takerdusi – muidu kaob lugemisel huvi! Seda on mulle antud. See on see minu asi! Ma lihtsalt ei kirjuta, mis pähe tuleb. Kirjutan avatud südamega, nii nagu tunnen, nii nagu on – see on minu trump! Emotsioon. See loob ja loeb tohutult.
